Mul on igapäevaselt endale, oma lähedastele ja klientidele palju soove, millest 2023 alguses on üks eriti kaalukas – soovin inimkonnale teravamaid kriitikaprille! Et meil oleks kriitilist mõtlemist “sotsiaalmeedia tõe” ajastul, et me ei lepiks ebatäpsuste, ähmaste vihjete ja klikimaiaste pealkirjadega ning “ekspertidega”, kelle faktide väärtuse mõõdikuks on jälgijate arv. Et usaldus, mille anname üle oma valikute ja otsuste kaudu, oleks läbimõeldud ja teadlikud.
Mõte kehtib nii igapäevaste uudiste tarbimise osas kuni nende isikuteni, keda valime arvamusliidriteks. Millele ja kellele oleme publikuks, mis-kes saab meie kollektiivse heakskiidu osaliseks?
Mu enda isikliku tähelepaneku kohaselt kipub kõige rohkem publikut olema karisma, sõnaosavuse ja aktiivsusega silmapaistvatel sotsiaalmeediagurudel.
Ning siit tuleneb ka minu maailmavalu, sest sellel on tugev kajakambristumise efekt, mida mina näen oma klientide peal enda psühhoterapeudi töös.
Koolitused, seminarid, teraapiad, treeningud, coachingud, mida mu kliendid on läbinud, heaolupraktikad, mida omandanud ning raamatud, mida ahnelt neelanud (meie kultuuriruumis ikkagi teadmiste ja tarkuseni küündimise allikas) osutavad ühest küljest ju üdini positiivsele – enesetäiustamise püüule. Kuid püüdes arenemiseks pidevalt leida uusi õpetusi, langetakse sageli nendesamade sotsiaalmeedia “gurude” veetluse ohvriks.
“Uuringud kinnitavad!”, “Teaduslikult tõestatud!” ja “Šveitsi sõltumatud teadlased soovitavad!” versus pseudoteadused – see igipõline arutelu pole minu arust üldse enam aktuaalne.
Ega ma isegi ei usu lõplikku igavesse tõesse. Ka teaduslikult põhjendatuim seisukoht võib ajas muutuda. Pealegi, sellest on kirjutatud paeluvaid filosoofilisi, metodoloogilisi ja sotsioloogilisi raamatuid.
Aga kuna meie enda oskused ja teadmised on piiratud ja paljusid teemasid oma elus peame delegeerima ja teistele usaldama, siis sellest tulenevalt tasub infot kriitiliselt sõeluda, tegemaks kaalutletud otsuseid – mida uskuda või milles mil määral kahelda.
Tsiteerin filosoofia ja kriitilise mõtlemise lektorit Holger Kiiki: “Kui pole mahti väikest taustauuringut teha ning asju vaagida, siis ei tasu võõra valdkonna osas liiga enesekindlat arvamust kujundada, enda esmaseid hoiakuid või kuulujutte kergekäeliselt tõendatud fakti pähe võtta ega levitada. Tasub sokraatiliselt teadvustada oma teadmiste piiratust, olles selle võrra targem kui see, kes pole oma teadmiste piiridega kursis ning seetõttu oma arusaamade tõendatust üle hindab.”
Praeguse ajastu korduvaks mustriks näib olevat teadmiste levimine narratiivses vormis, eelkõige personaalsete kogemuslugudena. Midagi erilist kogenud või konkreetsetele hädadele abi saanud inimestel on rohkelt võimalusi jagada oma kogemusi kas internetifoorumites või sotsiaalmeedias.
Näiteks hingamisseansil või kristallteraapia käigus kogetud erilised tundmused või paranenud enesetunne muutub oma kogemuse jagamise kaudu justkui tugevaks tõendiks õpetuste väärtuslikkuse kohta.
Tegelikult on ju tegu tavalise kasutajakogemusega. Ent isiklik kogemus EI kinnita õpetuse tõeväärtust ja toimivust. See on selle inimese viis oma maailma mõtestada, aga mitte lahendus teiste probleemidele.
Kuigi mõnikord on sellistel õpetustel ja neist inspireeritud mõtisklustel ning elustiilil teiste jaoks oluline funktsioon. Minagi tean tänu oma klientidele, mis on näiteks retrograadne Merkuur või kuidas inglikaartidega tulevikku ennustatakse.
Seda võib alaväärtustada, sellega võib võidelda, selle üle rõõmustada või vaadata sellele imestuse või üleolekutundega. Mina ei halvusta seda, vaid uurin alati, mis tähenduse inimene annab sellele teadmisele ja oma kogemusele. Toimemehhanism ei pruugigi alati olla tegelikkusele vastav, kuivõrd võib piisata ka eneseusu sisestamisest või platseebo efektist. Psühhoteraapiaski võib platseeboefekti piisavaks hinnata.
Seega ma ei võitle astroloogia, taro-kaartide, reiki, kristallide, müstikute, homöopaatide ega teistegi šamaanide ja meediumide vastu. Käigu inimesed pealegi, otsigu ürgset universumi müstikat ja elu peidetud seaduspärasid.
Ja kuigi mul ei ole otsest vastuseisu, on need siiski kainestavad ja murettekitavad lood, kust inimesed tulevad. Sest mõnikord on omandatud teadmistel ja kogemustel kahjulikud mõjud. Ja seetõttu ma suunan alati klienti kriitiliselt hindama, kas näiteks lapse väärkäitumise põhjus ikka on tähtedes? Või et kas ikka eksisteerib “tõelist” naiselikkust ja mehelikkust, mida üksnes retriitides avastada saab?
Miks ma soiun selle ümber? Miks sellest nii suurt numbrit teha? Kellele see ikka ohtu kujutab, kui vaid tollele “tarbijale” endale?
Kui minult küsida, siis mitte selle (tõe)väärtuse, vaid just selle potentsiaalse kahju pärast. Kuigi osad õpetused toimivad väga paljude inimeste jaoks, siis tegelikkus ei ole sugugi alati jõustav. On ideid, mis haaravad kergesti enda kütke ega pruugi olla inimese jaoks kasulikud. On arusaamu, mis kujundavad ümber maailmanägemust ja -taju.
Otsene mõju on indiviidile, aga kaudne mõju ühiskonna heaolule.
Kuna tegemist on heaolupraktikatega indiviidi tasandil, on see seetõttu vähem nähtav. Erinevalt näiteks alternatiivmeditsiinist, mis mõnikord oma eluohtliku poolega hoopis teravamat tähelepanu saab.
Seda võimendab kajakambri efekt – ekslike vastuste heatahtlik levitamine. Kui aheltsüklis soovitab üks tarbija teenust teisele. Alateadlik turvatunne – et mulle ju aitas – ajendab kasutajakogemusest vormima järgmist “tõde”.
Kui tegu on füüsilise või vaimse tervisega seotud tõendamata väidetega, võib see ohustada tervist kas otseselt või pannes inimese viivitama tõenduspõhise abi otsimisel, kui tal seda vaja on, lastes nõnda probleemil süveneda.
Vastutus ei ole ainult “tarbijal”, vaid ka kasutajakogemuse pakkujal.
Kuigi meil igaühel on suutlikkus omaenda valikuid teha ning igaühel on õigus endale sobivat reaalsust uskuma jääda, on ikkagi kahju, kui inimene näiteks jätab mõne tõsisema tervisehäda puhul õigel ajal arsti poolde pöördumata või keelitab depressiooniga maadlevat sõpra mitte abi otsima, sest depressiooni saavat minema ajada näiteks energiasammaste järgi loodusega suhestudes.
Muidugi leiab sellele seletuse meie psühholoogilistest kalduvustest. Ebaturvalises seisundis janunevad inimesed selguse järele. Üks võimalus ebakindlusega toime tulla on nõuda kindlust. Teine on õppida elama ebakindluses.
Inimeselt inimesele suunatud kogemuslood, kus vaimseid väärtusi ja eluviisi järgivad inimesed räägivad, kuidas nad õpetuse leidsid ja sellest abi said, mõjuvad atraktiivsena, sest annavad justkui alateadliku turvatunde – talle ju aitas. See on köitev alternatiiv – saada kiireid lahendusi selle asemel, et pikalt ja põhjalikult ise tööd teha.
(Muideks, Eestis on olemas kutsetunnistusega kogemusnõustajad, kelle ülesandeks ongi oma kogemuse jagamine. Kogemusnõustaja kutse on reguleeritud nii riikliku õppekava kui eetikakoodeksiga ning inimestega töötavad nad vaid spetsiifilise väljaõppe läbinuna.)
Kui see isiklik kasutajakogemus nüüd juhtumisi kinnitab õpetuse universaalset tõeväärtust ja toimivust ning lubab teistelegi kiireid lahendusi (sest minu puhul ju need töötasid), siis on see oma kasutajakogemuse väärkasutamine – ülimalt lohakas lähenemine teiste inimeste aitamisele.
Kusjuures, enamik juhtudel ma tahaksin uskuda, et need õpetajad, treenerid, juhendajad, coachid ja terapeudid teevad oma asja heade kavatsustega, omakasupüüdmatult ning ei pretendeerigi absoluutsele tõele.
Nad ju on inimese jaoks justkui olemas – aitavad inimestel mõtestada omaenda elu, kuulavad kaastundlikult probleeme ning pakuvad eluterveid soovitusi nende lahendamiseks või oma mõtteviisi parandamiseks. (Mine varem magama! Usu endasse! Armasta ennast! Astu üks samm korraga! Ära saboteeri ennast! Sea eesmärgid ja tööta nende suunas! Hinda olemasolevat! Keskendu positiivsele!).
Kuid lõpuks on see ikkagi võhiklikkus, mis lubab teha enda üksikjutustustest liigseid üldistusi, esitades korrelatsiooni kausaalsusena.
Personaalne kasutajakogemus ei anna ekspertsust. Teadmiste olemus ning sageli ka meetodid nendeni jõudmiseks ei kattu sageli mitte kuidagi teaduses kasutatavatega ning neil pole ka mingit institutsionaalset tuge. Suure resonantsi saavad nad paljuski vaid tänu sotsiaalmeediale. Tihti lisandub võrrandisse rahateenimise või eneseupitamise eesmärk ning see on mind mu mõtetes viinud narratiivini, mida ma ei ole senini kellegi teise käest veel kuulnud.
Lühikokkuvõte sellest oleks: personaalsel kasutajakogemusel põhinev nõustamisteenus tõde matkiva tegevusena on nii lokkav, sest ajastu eripärana (?) peetakse end nii eriliseks ja oma kogemust nii ainulaadseks, et selle mitte valjult välja hõikamine tundub enesereetmisena, mida oma suutmatuses enam töödelda ei osata.
Mõned näited kasutajakogemuste jagajate variatiivsusest, kes ootavad aplodeerivat publikut:
* 20ndates nooruk, kes äsja avastas enda isiksuses ja käitumises uusi tahke, õpetab terapeudina teistelegi, kuidas universaalselt õigesti elama peaks.
* 30ndates naine, avastades end eelmise suhte või kümnendiga võrreldes seksuaalselt õitsvamana, koolitab seksuaalnõustajana välja pool rahvastikku, sest temagi avastas kõikehõlmavad tõed, mis ju laienevad kõikidele intiimsuhetele;
* 40ndates mees, kel keskeakriisiga (legendi väärtusega nähtus?) seonduvalt leiab aset märkimisväärne väärtushinnangute ümberpaigutumine, kirjutab oma “transformatsioonist” raamatu
* Jne jne
Tähelepanelik vaatleja saab aru, et tegelikult on tegemist arenguliste nähtustega, mis meie kõigi elukaarel aset leiavad, mõnikord suhteliselt etteennustatavalt. Eriti kui olla teadlik arenguteooriatest.
Samuti teavad enamus inimesi, et “one size does not fit all”.
Nagu eelpoolgi arvatud, on sellisel kogemuse jagamisel mõnikord teiste jaoks kasulik funktsioon, aga jama on, kui tõde matkiv tegevus levib. Uus nähtus on, et sellise normatiivse kasutajakogemuse peale ehitatakse üles grandioosseid fantaasiamaailmu, kus näiliselt teiste abistamisele orienteerudes tegelikult enda eneseimetlusele keskendutakse. Osade sotsiaalteadlaste hüpotees on, et lääneühiskonnas võimust võtvat nartsisstlikku lähenemist mõjutavad sotsiaaalsed mõjutegurid, sh võltstunne, et oleme erilised (sest kasvatus- ja haridusmeetodid on keskendunud enesehinnangu upitamisele).
Tegelikult on kogu minu eelneva mõttejoru üheks keskseimaks küsimuseks mure: kuidas paraneksid inimeste vaimse tervisega seotud otsused ja valikud?
Minu hinnangul on see kriitilise mõtlemise valdkonda kuuluv teema ja just selleks ma soovingi kõigile kriitilist mõtlemist ning pakun omapoolse filtri “tõelisuse aura” hindamiseks.
Palun hinda endale, oma töökohta või kogukonda õpetajat, treenerit, koolitajat, terapeuti, coachi, konsultanti otsides:
* kas tal on institutsionaalne tugi? Näiteks kas teoreetiline vundament leiab tuge teaduspõhisusest ning millised erialaühingud seisavad selle ekspertsuse taustal?
* kas väite/teadmise/õpetuse omaniku seisukohal on kaalu üksnes tema isikliku kogemuse põhjal? Või toetab seda ka tema valdkonnaspetsiifiline ettevalmistus?
* kas tegemist on üksikjutustuse põhjal tehtavate järeldustega? Kas korrelatsiooni esitatakse lineaarse kausaalsusena?
* kas on üleüldse selge, mis on info algallikas, väidete alge?
* kas tead turundusteksti sisse pikitud loominguliste sõnade näiteks nagu “energia”, “biokeemiline” või “transformatiivne” tähendust ning mis väärtuse see Sinu ellu toob?
* kas ja mida Sulle tahetakse müüa? Omakasupüüdlik abistamine on tihti pimestatud ärilisest tegevusest (näiteks müüakse abistamisele lisaks koolitusi, tablette, raamatuid, ligipääsu materjalidele kodulehel jms).
* kas abipakkuja silmapaistvaimad omadused on karisma, sõnaosavus ja aktiivsus? Kas ta keskendub eneseimetlusele ning oma pideva pakkumisega lihtsalt stimuleerib nõudlust?
* kuidas Sinu kaudu resoneerub see “tõelisuse aura”?
Veelkord: kesiganes soovib näiteks kristallidega mediteerida sel ajal, kui Merkuur on retrograadne, lasku käia.
Aga palun tee seda läbimõeldult ja teadlikult – kas see on see, kuhu tahad oma valuteemad delegeerida ja usaldada ning veendununa, et keegi järgmine ekspert ei pea sellele vigade parandust tegema.
Mind inspireeris: “The Narcissism Epidemic: Living in the Age of Entitlement” (Twenge, Campbell) ja “Mitut usku Eesti III: Uue vaimsuse eri” (Marko Uibu)endale, oma lähedastele