Siri tulekust saadik olen lustinud üksikute eksperimentidega, kuidas juturobotid reageerivad armastusepäringutele. Ka teise äärmusega olen neid testinud, soovides kinnitust saada, et suitsiidimõtete korral suunatakse inimest korrektsesse kanalisse.

Aga sõbraks pole juturobotid mulle saanud.
Mulle meeldib AI-d nõudliku ja järeleandmatu käsuandjana kasutada assistendina. Ta on suurepärane tööriist rutiinsete tehniliste ülesannetega.
AI-koostatud tekstidest suures laias internetis on mul juba praeguseks villand. Teksti koreograafia on liiga etteaimatav ning selle asjaloo plusspool on see, et olen hakanud rohkem ilukirjandust lugema📚. Klienditoe kirjad, mis on ilmselgelt AI poolt koostatud, jätavad mind sageli küsimusega: kas mu murest saadi päriselt aru?🤔

Minul AI osas tundeid pole, aga selle vahendiks olemise osas varieerub rahulolu ja tüdimuse tunne. Aga mu mõned mu kliendid ja üks sõbrannagi on öelnud, et “AI on minu sõber”. Loen ka pilkavaid või hoiatavaid lugusid sellest, kui keegi on armunud AI-sse. Tihti selliseid lugusid saadavad manitsused, kuidas AI-ga ei tohiks sellist suhestumist olla.

Olles mõelnud AI-sse suhestumisega seotud plussidele ja ohtudele, ei tundu see mulle “õige või vale”, “see või teine”, “must või valge” kategooria teema. Ja mul on nägemus, kuidas AI roll meie suhetesse puutuvas meid tulevikus mõjutab! 🔮

Kuidas inimesed viivad oma suhted AI-le
Olen mitme kliendi käest kuulnud, kuidas AI on olnud nende jaoks olemas nendel hetkedel, kui suhted nõutust tekitavad. Mõnikord küsivad nad minu arvamust juturoboti arvamuse kohta. Mina siis mõnikord uudishimulikult uurin juurde, sest endal pole mahti AI-ga eksperimenteerimiseks.

Mu järeldus on, et AI võib vahel anda veenvaid seletusi suhetes toimuvale, toetades neid mingi teooriakonstrukti lihtsustatud versiooniga. Kui see inimesele sobib, siis võib selle külge klammerduda. Mõnikord hakkab seesama selgitus moonduma nagu tuntud telefonimängus. Aga nii on olnud ka AI-eelsel ajal: sõbrannad, ennustajad, foorumid. Ja nii nagu kaardimoorid ei kanna vastutust oma ennustuste eest, ei tee seda ka AI.

Mis mulle AI puhul näib positiivne väljavaade, on see, et ta demonstreerib eeskujulikku õpikunäitelist aktiivset kuulamist: peegeldamist, parafraseerimist, valideerimist, avatud küsimusi, ja kõike seda justkui hea doosi empaatiaga. Laskumata arutlusse, kas verbaalsetest empaatiat väljendavatest sõnadest piisab päris empaatiaks, mulle meeldib see mudeldajana. Kui inimene kogeb järjepidevalt, et ta on kuuldud ja mõistetud, võib ta hakata ka ise teisi paremini kuulama. Teraapias on see suur samm ja töövõit, kui inimesed õpivad enne reageerimist teist päriselt kuulama.

Teiseks meeldib mulle AI käekirjas see, et ta suunab inimest tooma fookust endale, eemale teiselt inimeselt. Mitte rääkima kellestki teisest, vaid määratlema ennast.

AI kättesaadavuses on nii plusse kui miinuseid. Kui “tark mees taskus” on kiiremini saadaval kui sõbranna või terapeut, miks mitte teha esimene pulsikontroll tollega. (Aga kui mõtlemisvõime jääb kasutamata, siis teistpidi hakkab enesemääratlusoskus känguma.)

Ja nii ju võivadki tunded tekkida, kui pidevalt nõnda kiiresti saada valideeritud ja mõistetud! Tunnetes pole midagi taunimisväärset, isegi kui AI on kommertstoode ja tunded jäävad alatiseks ühepoolseks.
Ühepoolsed tunded on inimeseks olemise osa. Väikelaps kiindub kaisulooma. Teismeline armub iidolisse. Mõnel on tunded oma auto või potitaime vastu. On neid inimesi, kes armuvad terapeuti, sest kogevad esmakordselt nähtud olemist.

Ja mõne jaoks on see juba ka suhtematerjal. Olen terapeudina töötanud kliendiga, kes kandis rahasid virtuaalsele suhtepartnerile, teda kordagi nägemata videokõnes või päriselus. Tema reaalsuses oli see suhe.
Suhte määratlus hõlmab vastastikkust: küsimine ja andmine, võtmine ja saamine, jagamine ja keeldumine. Kui keegi küsib valideerimist ja on nõus vastu andma raha, kas saab seda hinnata vääraks, kuniks ta ise rahul on?

Sellise mõttekäiguga jõudsin ma olulise eristuseni:
Mitte suhe AI-ga, vaid kuidas AI mõjutab meie suhteid inimestega

Mul on pelgus, et tehisaru kasutamise tagajärjel hakkavad osad inimesed eelistama tehislähedust ja üksteisest võõrduma. See pole mingi ulmestseen, sest telefonide näol on juba praegugi suhetes üleliigne osapool. Tehisaru ei tule tühjale kohale, vaid kolmnurka, kus enne on olnud miski-keegi kolmas.

Sellest samast uksest, kust astume AI juurde sisse, et ennast ja suhteid paremini mõista, saab uks, mille kaudu liigume inimsuhetest eemale. AI trumbid, kättesaadav, leplik, kannatlik, taiplik, jaatav, minu poolel, vastu midagi tahtmata (peale subscription fee), kannavad endas riske:

→ AI vahendamas suhtlust (kui AI kasutamine suhte osalisena muutub takistuseks arengule ja lähedusele)
Kui AI-le delegeeritud eneseväljendus kopeeritakse kureerituna-poleerituna suhtlusesse ning sellega ise ei suhestuta, siis ei hõlma see õppimist ning teisele võib see maanduda hoolivuse ja tähelepanu simuleerimisena. Vormilt ilus, aga kui sisus pole autentsust, siis jääb suhtesse lõhe.

→ AI kujundamas ootusi (kui AI-kogemus teisendatakse idealiseeritud ootuseks päriselu suhetele)
Kui harjuda liigselt ära ühepoolse tingimusteta suhestumisega, siis võib selle ootus laieneda ka inimsuhetele. Mitte saades seda inimsuhetest, võib inimlik vealine olemine (nagu me kõik oleme) muutuda millekski ebameeldivaks, mida hakata vältima. Kuid inimsuhete olemuseks pole perfektsus, vaid selle võlu ja valu peitub erinevustes ja nendega toimetulekus. AI ei vaidle ega vastandu, ei ütle halvasti, ei tõmbu eemale, ei võimalda ebamäärasuste talumist, konfliktide juhtimist jne. AI haldab suuri andmemahte, aga inimsuhete komplekssust see ärimudel ei esinda.

→ AI asendamas suhteid (kui AI kujuneb alternatiiviks inimsuhetele)
Juba praegu on rohkelt inimesi, kes on jaganud, et saavad hurjutada oma elukaaslaste käest, sest pole neile nii kättesaadavad ja on AI-ga hõivatud rohkem kui oma inimestega.

Ma arvan, et see on see sohu, kuhu mingi osa inimestest eksivad. Aga ma usun, et seejärel paljud tulevad soost ka välja, küll mudasena, aga targemana. Sest elu koosneb polaarsustest ja paradoksidest ning riskidest võivad kujuneda võimalused:

• Seesama simuleeritud hoolivus võib tekitada kiiresti võõristust.
Kui palju ma olen kuulnud lugusid sellest, kui keegi koolituselt tulnuna rakendab mingit tehnikat/mudelit/meetodit ja teised tõrksusega reageerivad. See ei ole alati vastupanu muutusele, vaid protest simulatsioonile. Inimlik ebatäius on ikkagi elususe tunnus.
Minult terapeudina ei saa ka esmajoones tehnikaid, vaid praktiseerida autentset huvitatust.

• Etteaimatavus ja muutumatus muutub liiga turvaliseks ja igavaks.
Valentinipäeva puhul on paslik viidata ühele elulisele asjaolule, mille Esther Perel on intiimsuhete kohta oma mahlakas kastmes maailmale nii hästi sõnastanud: stabiilsus ja aimatavus annab suhtele turvalisuse, aga intiimsus toitub salapärast, ootamatusest, tundmatust. See, mis toidab turvalisust, võib võtta lõivu elususelt.
Arvangi, et poleeritus, kureeritus, simuleeritus hakkab lõpuks igav olema. Kui kõik on aimatav ja ennustatav, häägub elusus.

Kui soomülka virvatuli on algul peibutav, siis minu optimistlik osa usub, et me peale mõningast ekslemist leiame selle sihi, kus näeme veel selgemalt, et AI ei tee küll “ai-ai’d”, aga ei võta seda ka ära. Inimsuhted teevad “ai-ai’d”, aga saavad seda ka leevendada: mitteverbaalse suhtluse, puudutuse, füüsilise kohalolu ja sünkroniseeruvate närvisüsteemide kaudu.
Mis suhtes sündinud, vajab suhtes kohtumist!