Antud artikkel on mugandus konverentsiettekandest, mille esitlus toimus Sisekoolituse konverentsil 23.novembril 2023 Tallinnas. Ettekandes tuginen oma kogemusele coachi, konsultandi, pereterapeudina.
Kadri oli see inimene, kelle kohta öeldi: “Alati abivalmis”, “Ei ütle kunagi ei”, “on kõigi jaoks alati olemas”, „teeb alati ekstra-samme“. Ta ise oli uhke selle üle, pidades seda tunnustuseks. Kuid ühel hetkel koges ta lõpmatut kurnatust ning ülistav tagasiside ei innustanud teda enam. Tal endal oli seda raske mõista, sest kõik, mis ta tegi, oli tema jaoks mõtestatud ja tähenduslik ning ta oli ise endale erinevaid kohustusi võtnud. Ometi koges ta ülekoormatust ja vastumeelsust. Ta ei tulnud selle peale, et see oli läbipõlemiskogemus.
Kas tundsid äkki ennastki ära sellest kirjeldusest? Selliseid lugusid kuulen erinevates rollides inimestelt, pereemadest tippjuhtideni. Siinne mõttekäik on üks mu mitmetest püüdudest seada kahtluse alla see, kas kollektiivselt ikka peaks ülistama piiritut andmist. Vastutustundetut vastutust – nagu selle osaliselt olen nimetanud.
Muidugi, eelkõige on Vastutaja ise see, kes peab oma piire seadma. Ära võta liiga palju vastutust, jäta teistele ka!
Laias laastus jagan vastutuse vastutustundlikuks ja -tundetuks vastutuseks. Kuidas teha vahet vastutustundlikul ja -tundetul vastutusel?
Vastutustundlik vastutus
Kui mul on vastutusekoorma all ägajaga vaid viivuke hetk suhtluseks, siis esmalt suunan teda vaatlema, kus ta fookus on – kas endal või teistel või mingil välisel olukorral. Kas ta oma liigsest vastutusest rääkides teeb seda kannataja, ohvri või vastutaja rollist? Kas ta ütleb: “Mulle pandi“, “Mulle anti“, “Mis ma ikka teha saan“, “Teised on vastutustundetud“. Või hoopiski: “Mina valisin“, “Mina võtsin“, “Mina vastutan“. Ehk – kas tegemist on teadlikult võetud vastutusega või mitte?
Vastutustundlik vastutus on teadlikult võetud vastutus. See on minu parima ratsionaalse mõtlemise tulemusel võetud vastutus. Mul võib olla kvantitatiivselt palju kohustusi – võimatud tähtajad, ülemuse surve, proovilepanevad ülesanded. Aga teadlikult võetud vastutuse ma haldan ära – to-do listidega, delegeerimisega, abi küsimisega. Sajad eneseabiraamatud kirjeldavad sedasorti vastutuse juhtimist. Paraku nende võtetega ei juhi ära vastutustundetult võetud vastutust.
Vastutustundetu vastutus
Vastutustundetu vastutuse jagan kaheks erinevaks tüübiks: salaja ligi hiilinud ja varjatud vastutus.
Salaja ligi hiilinud vastutus ilmutab end kohustustes, mis on mulle justkui kogemata sattunud, tegemist pole minu parima mõtlemise järel sündinud otsustega. Olukord, kui mu õlul on asjad, mille osas ma ei tea, kuidas need mulle sattusid, millele mõtlemine muudab mind tühjaks pigistatud sidruniks, aju läheb offline’i ning tahaks pildilt haihtuda. Mõned näited selle ilmestamiseks:
- Olen lubanud puhkuse ajal olla kättesaadav, kuigi tegelikult ihkan stepsli täiesti seinast välja tõmmata.
- Vastan hilisõhtul tulnud ülemuse e-kirjale, kuigi ta kirjas pole ootust koheseks vastamiseks.
- Võtan kolleegilt üle tema ülesande, kuigi see teema mulle eriti huvi ei paku ning mul on enda ülesannetegagi niigi nõudlikud tähtajad.
- Koordineerin ainsa lapsevanemana lasteaia ekskursiooni, nentides, et teistel lapsevanematel vist pole üldse huvi ekskursiooni toimumise vastu.
- Võõrustan poolt suguvõsa jõuluõhtusöögil enda juures (sest eakas vanatädi tahab jõuludel just minu juurde tulla), aga ise tegelikult tahaksin sel aastal maja hoopis kaunistamata jätta ja pidzhaamas läägeid jõulufilme vaadata.
Kuidas siis kujuneb nii, et mul on vastutus, mida tegelikult ei taha, aga ometi vastutan?
Enam levinud põhjendused on sellised:
- Ei oska, taha, julge „ei“ öelda.
- Mis minust arvatakse, kui ma ei ütlen.
- Siis ta on pettunud minus, kui ma keeldun.
- Ei usalda teisi.
Ehk see on mingi sisemine ebamugavus keelduda.
Selline sisemine ebamugavus on tavaliselt kahe asja tagajärg: piiride puudumise ja meelepärane olemise.
(Muideks, meelepäraseks olemine ei ole lõpuni halb, selle all võib olla kuuluvusvajadus, soov olla nähtud-kuuldud ja väärtustatud.)
Olles olukorras, kus lauale on libisemas uus kohustus või olen ise krahmamas midagi, siis otsustamise hetkel võib olla, et meid juhivad käivitajatena haprad piirid ja/või meeldimise soov. Need juhivad meid automaatselt. Ja nii juhtubki, et automaatpiloodi tõttu oleme endalegi märkamatult seotud salaja ligi hiilinud vastutusega.
Varjatud vastutus on hästi maskeerunud, sellest tulenevalt olen seda nõnda ka nimetanud.
Illustreerimaks varjutud vastutust:
- Sotsiaalsetes olukordades olen see, kes seltskonnas pidevas meelelahutaja rollis on, sest muidu oleks teistel liiga igav.
- Annan nõu, jagan soovitusi, kui minult ei olda nõu ega soovitusi küsitud.
- Lõpetan kellegi lauseid, arvates, et “mõistan teda ju poolelt sõnalt”.
- Täidan vestlustes vaikusehetki, sest muidu oleks ju ebamugav.
- Hakkan sind rahustama, kui sa ärev oled, sest kuidagi on raske taluda su ärevust
- Küsin nõudlikult ja järjekindlalt elukaaslaselt, et millal ta lõpuks ometi hambaarsti juurde läheb
- Võimaldan kolleegil järjepidevalt mulle ventileerida enda pahameelt ülemuse suunal
Julgen siia näidete loetellu lisada ka juhtidepoolse regulaarse tagasisidestamise, mida enamikel juhtudel küsitud pole. Usun siiralt, et see tagasisidekultuur, mida täna toidame, treenides juhte andma järjepidevalt ja regulaarselt tagasisidet, on natuke vildakas, sest vastutus tuleb võtta ka tagasiside küsimise eest.
Antud näited kirjeldasid: teiste mõtete lugemist, teiste tunnete ja läbikukkumise ennetamist. Nende tunnete, mõtete ja käitumiste juhtimist, mis ei kuulu mulle. Vastutamist teiste eest, mitte teiste ees. Ja see kurnab vaimselt ja emotsionaalselt.
Päriselus leidub meie vastutuse kompotis kõiki neid vastutuse tüüpe. Meis kõigis on mingil määral vastutustundetut vastutajat, see on inimeseks olemise osa. Ent meie heaolu huvides on oluline, et teadlikult võetud vastutusel oleks suurem osakaal.
Kuidas vastutada enda eest ja teiste ees?
Kust siis pusima hakata, kuidas saavutada seda, et kasvatada teadliku vastutuse määra ja vähendada vastutustundetu vastutamise osakaalu?
Lihtne vastus oleks – Sul on vaja peatada automaatpiloot ja selleks on sul vaja emotsionaalset selgroogu tugevdada. Kui emotsionaalne selgroog puudub, siis sul läheb automaatkäik sisse. Laiendan seda mõtet.
Sul on vaja tervislikku isekust (isedust). See tähendab enese fookuses hoidmist, julgust mõelda enda vajadustele, suutlikkusele, ressurssidele. Enesele meelepärast olemist, mitte teistele. Ja muideks, empaatia ei ole üdini positiivne nähtus!
Sul on vaja oskust eristada enda mõtteid-tundeid teiste inimeste mõtetest-tunnetest (mina-eristumist). Sa ei pea lugema teiste mõtteid ega tundma teiste tundeid. Kui teine on pettunud, siis tolereeri seda ja usalda, et ta tuleb oma pettumusega toime. Luba tal olla pettunud, ilma, et et automaatselt teda plaasterdama tõttad. Sinu asi ei ole teist muuta. Abi või nõu võiksid alles siis pakkuda, kui seda Sinult küsitakse.
Sul on vaja piiride kehtestamist. Õpi nägema, kus lõpeb minu vastutus, kus algab teise vastutus. Sina vastutad enda eest ja teiste ees, aga mitte teiste eest. Sul on vaja tugevada ei-ütlemise oskust, et teiste asju mitte enda arvelt teha. Ära võta ülesandeid lihtsalt sellepärast, et keegi teine neid ei võta. Ära keela endale keeldumist, kui keegi ptentsiaalselt pettub Sinu ei-vastuse peale. Enamasti Sul ei ole ka vaja säästa teisi nende liigsest koormusest, kui Sul endal ressursse pole kohustuste ülevõtmiseks.
Lisaks tuleb väga kasuks, kui usaldad teisi vastutama, kui kohtled täiskasvanuid täiskasvanutena, kel endal on otsustusvõime ning kui lased neil õppida oma vigadest.
Pea meeles, et kui sul on liiga palju vastutust, siis kellelgi on seda liiga vähe. See on universaalne komplementaarsuse printsiip. Kui Sul on 70% vastutusest, siis teisel saabki olla 30%. Kui Sa jätad endale 50%, saab teine võtta 50%.
Liiga palju endale võttes ei anna sa teistele võimalust võtta ja niimoodi toidad teistes õpitud abitust. Ise võid kogeda vähemal või rohkemal määral lõpmatut kurnatust, tüdimusest kuni läbipõlemiseni.
Ning nüüd küsi endalt:
Kui suure osa sinu kogu vastutusekoormast moodustab teadlikult võetud vastutus (skaalal 0-100)?
Kui suure osa sinu kogu vastutusekoormast moodustab salaja ligi hiilinud vastutus (skaalal 0-100)?
Kui suure osa sinu kogu vastutusekoormast moodustab märkamatu vastutus (skaalal 0-100)?
Mis on nende kolme numbri kogusumma? On see on alla 100, 100 ligi, väga palju üle 100?
Tee oma järeldused!