Olen vist küll plikast saadik kuulnud sellist väljendit nagu “energiavampiir” ja ikka hämmastusega mõelnud, kas saab keegi minult midagi ära võtta, kui ma ei anna? Hiljem tööinimesena kuulsin lugusid “rasketest inimestest” ja mingi hetk kahtlustasingi, et kuskil eksisteerib üks eraldi tõug keerulistest energiavampiiridest. Tänaseks on kerge segadus asendunud lihtsa selgusega.
Mõlemate nende siltide ühisosa on: pärast suhtlemist selle inimesega tuntakse end tühjaks pigistatuna, häirituna, ärritatuna.
Selle asemel, et mõelda, miks ma olen häiritud, on kuidagi käepärane ja mugav määratleda seda teist inimest energiavampiiri või raske inimese nimetusega, kas pole? See annab justkui rahuldava selgituse ning kuskil on keegi “pahalane”.
Aga kas see tegelikult ikka on loogiline – et ma diagnoosingi teise ära ja nüüd ta on süüdi selles, et mul on paha olla? Et kui teine ainult normaalsem oleks, oleks mul ka parem olla?
Julgen öelda, et see on silmaklappidega vaatamine ja pakun välja teise vaatenurga.
On arusaadav, et mõned suhtlused kurnavad. Aga kuidas oleks, kui teaksid, et seda kurnatust ei põhjustagi teine inimene? Vaid hoopiski Sinu reaktsioon – teisele inimesele või olukorrale. Kuidas oleks, kui Sa kaalud mõtet, et teine inimene ei imegi Sinu energiat, vaid Sina ise lekitad seda – omaenda reaktiivsuse läbi selles olukorras? Meie reaktiivsus koormab me närvisüsteemi, mispärast tunnemegi kurnatust või tüdimust. Osad inimesed määratlevad end lausa “empaatide” või “sensitiividena”.
Kas see kõlab tuttavalt? See automaatpiloodi mõte – et “nemad on probleem, mitte mina”?
Kui sisemine pinge tõuseb, on lihtne asetada see endast väljapoole nii, et see maandub süüdistusena teisel inimesel. “Kui ta ainult oleks normaalsem!” Probleem on selles, et teisele vastutust pannes asetan end ohvrirolli, kus kannatajana ei võta ise vastutust. Seega tegelikult need silmaklapid takistavad mul iseennast nägemast.
Mis oleks, kui teise diagnoosimise asemel vaataksin sissepoole? Kui mõtestada oma kurnatust nii, et selle tekitas minu enda reaktiivsus? Minu reaktiivsus on muideks väga energiakulukas! Kui õpin oma reaktsioone reguleerima ning oma piire seadma ja hoidma, siis ma ei raiska seda energiat tühja – sest keegi ei saa minult midagi võtta, millest ma ise ei loobu.
Analoogne näide: lõpetan pika tööpäeva, peale mida teen treeningu, misjärel kohtun sõpradega. Hiljem koju jõudes tunnen end täiega kurnatuna. Kas süüdistan oma väsimuses ülemust, treenerit või sõpru, et nad mind kurnasid? Või võtan vastutuse, et see on mu enda valikute tulemus ja mu kehalised reaktsioonid (pinge, väsimus, ärevus) annavad märku, et nüüd on aeg enda eest hoolt kanda? Magamaminekuga sean piirid, mis pakuvad mu kehale väsimusest väljapuhkamise, et saaksin heaoluseisundi taastada.
Nii et järgmine kord, kui tunned end pärast suhtlusolukorda tühjaksimetuna, küsi endalt peatust. Kaalu, kuidas Sa reageerid, kuidas see reaktsioon Sind koormab, kuidas saad end ise reguleerida? Proovi jätta hinnangulised sildid kõrvale.
On tõenäoline, et hakkad neid suhtlusolukordi kui just mitte nautima, siis vähemalt mitte enam vältima 