👉 Põhjatus internetis on liikvele läinud postitus “Berliini paradoksi” kohta. Väidetav käitumispsühholoog Dr. Lena Hoffmann olevat uurinud inimesi, kes olid kinnisideeliselt enesearenguga hõivatud (jäävannidest meditatsiooni ja teraapiateni). Järeldus oli: need inimesed kasutasid eneseabi tööriistu kilbina ebapiisavustunde vastu.
⚠️Paraku sellel uuringul ei ole faktilist allikat. Ei leidu tõendust sellise teadlase ega uuringu olemasolu kohta. Tõenäoliselt on tegemist inimese või AI väljamõeldisega.
➡️ Aga selle postituse populaarsus on märgiline. Võib-olla osutab see meie kollektiivsele näljale heakskiidu järele. Igatsusele, et keegi valideeriks meid sellisena, nagu oleme. Või vajadusele tunnistada, et eneseoptimeerimise ja produktiivsuse režiim on meid ära kurnanud. Oleme valmis uskuma fantoomuuringuid, kui need annavad meile õiguse korraks peatuda.
Produktiivne vältimine
🔹 Süsteemse psühhoteraapia rakendajana pakun kliendile mõnikord sellise vaatenurga uurimist: enesearengu sildi all tehtav võib muutuda viisiks, kuidas me reguleerime oma ärevust, selle asemel et päriselt endaga kohtuda.
🔹 Tegevused, millega oleme näiliselt tegusatena end hõivanud, võivad olla viis seesmise pinge väljasuunamiseks. Paradoks: teeme “tööd endaga”, et vältida tegelikku kontakti endaga. Nimetan seda produktiivseks vältimiseks.
🔹 Vältiv käitumine asendustegevuste kaudu on vana nähtus, kuid tänu SoMe platvormidele on see võtnud uue plahvatusliku vormi.
🔹 Ebamugavuse vältimises ja selle endast eemale hajutamist saab teha kahepoolses dünaamikas, kui saavad kokku pakkujad ja tarbijad. Mõlemad osapooled osalevad mängus, mida süsteemses psühhoteraapias nimetatakse pseudo-minaga toimetamiseks.
-
Sisu pakkujad: Nõuandjaks olemine ei võrsu alati ainult teadmisest või hoolimisest. Mõnikord on selle taga vajadus suunata omaenda seesmine ebakindlus endast väljapoole. Kui gurul on teistele öelda, kuidas nad peaksid elama ja teised seda järgivad, tekib mingi kindlus, mõju- ja kontrollitunne, mis aitab vältida kontakti seesmise pingega. Kuigi see võib anda tugevuse tunde, ei tugine see alati seesmisel eneseusul, vaid sellel, et teised tulevad “minu paati”. See on omamoodi pseudo-tugevus: “laename” teistele enda “tugevust”, kuid tegelikult vajame, et nad meid järgiksid, et seda tugevust ka iseendas uskuma jääda.
• Sisu tarbijad: Teisel pool on sisujahtijad, kes ka oma seesmist pinget väljapoole hajutavad, outsource’ides selle eneseabiautoritele. “10 nippi” ja valmis retseptid pakuvad ajutist selgust ja motivatsiooni, tekitades kujutluse enesearenguga tegelemisest. Selles eneseabis on aga väga vähe “ennast”, kui toetume võõrastele valemitele, selle asemel et ise end määratleda – samuti pseudo-tugevus. Oht on, et me ei õpi oma raskustega toime tulema, vaid õpime lootma välistele juhistele – identiteeti ja tugevust teistelt laenutama.
🔹Ka terapeudil on oht selle dünaamika lõksu langeda. Seetõttu on süsteemse psühhoteraapia väljaõppes kohustuslik tegeleda enda teemadega, et me ei hakkaks omaenda ärevust kliendi “parandamisega” vaigistama.
Kollektiivne sisuküllus ja tarbimise lõks
🔸 Kui võtta mõõdupuuna eneseabi ja motivatsioonilise sisu tänane plahvatuslik maht, siis räägib see palju huvitavat meie ühiskonna ärevuse taseme kohta. Elame ju kollektiivses sisukülluses.
🔸 Sisu tarbimises iseenesest ei ole midagi halba. Probleem tekib tarbimise lõksu jäädes, milles meie päris-mina hägustub ja satub sõltuvusse väljaspoolt saadavast laengust.
• Tarbimise lõks. Muutusele mõtlemine võib olla stimuleeriv. Podcast’i kuulamine, uue märkmiku ostmine, trenniriiete tellimine või järgmise kursuse valimine võib anda dopamiinilaengu, mis jätab eksitava taju enesearenguga tegelemisest. Tegeleme produktiivse vältimisega, pendeldades tohutus lõhes, mis jääb ebamugavuse vältimise ja mingi arengueesmärgi vahele.
• Ähmane päris-mina – teine oht on enesemääratluse hääbumine. Kui toetume pidevalt välistele õpetustele, jääb meie enda mina nõrgaks. Teame üha rohkem seda, mida öeldakse, aga üha vähem seda, mida ise väärtustame. Eneseteadlik enesejuhtimine eeldab aga “päris-mina” tundmist.
🔸 Ilma selle sisemise keseta ei ole me mitte enesejuhtijad, vaid passiivsed kaasalohisejad, kes loodavad, et uusimate suunistega jõuame kuskile paremasse kohta.
🔸 Küsimus ei ole selles, kas eneseareng on hea või halb. Küsimus on selles, mis on selle funktsioon. Kas see on
- viis iseenda eest põgenemiseks, andes ajutise tunde millegagi tegelemisest, või
- aitab see mul päriselt rohkem kohal olla oma elus, suhetes ja valikutes.
📍 Kui kaugele ikka saab enesearengu teekonnal jõuda, kui pole omaenda elus veel kohalgi olnud?
✨ “Berliini paradoksi” uuringut ei ole küll olemas, aga see kollektiivne väsimus, mida fantoomnähtuse jagamine peegeldab, on kõnekas. Võib-olla ongi suurim enesearenguline samm tunnistada, et me ei vaja uut uuringut, sarmikat gurut ega uusaastalubadusi, et enda päris-minale – sh ka ebatäiusele, ebakindlusele ja ärevusele – heatahtlikult otsa vaadata.
🕊️ “Päris-mina” olemiseks ei ole Sul vaja “10 nippi” 😇
